Josh Goldberg ütleb: “Kui me kannatame sügavalt, hakkame küsima elu kohta raskeid küsimusi.”See ei tähenda siiski, et traumat tuleks romantiseerida ja kasutada ütlusi nagu “Mis ei tapa, teeb tugevaks!”, vaid seda, et kannatused ei pea peatama meie loomulikku elujõudu ja -tahet. Paljud traumeeritud inimesed leiavad, et loobuksid “tugevusest”, kui nad saaksid vaid oma elust välja jätta kogemuse, mis neid tugevuseni juhtis. Teised inimesed võtavad aksepteerimisega vastu kogu oma elu sellisena nagu see on olnud. Tihti on tegemist aga ühe protsessi erinevate etappidega. Just järk-järgulise protsessina, mis tihti ilmneb vähemalt pool aastat pärast rasket kogemust ja võib kesta kogu ülejäänud elu, võib näha traumajärgset kasvu.

Traumajärgse kasvu mõiste kui sellise võtsid kasutusele Richard Tadeschi ja Lawrence Calhoun 1990. aastatel, kui nad oma uuringute tulemusel sõnastasid viis ajas arenevat kategooriat, mis ilmnevad kannatustest edasi liikunud inimestel:
• uute võimaluste omaksvõtt; • sügavamad suhted lähedastega ja teiste kannatavate inimestega;
• isiklik kasv ja oma sisemise jõu tunnetamine uuel moel; • tänulikkus elu eest ja mõistmine, mis on päriselt oluline;
• spirituaalne ja/või eksistentsiaalne muutus.

Eelmainitud punktide läbimine ei ole midagi loomulikku ja selleni ei jõua kõik traumeeritud inimesed. Erinevate uuringute alusel on siiski tõenäoline, et mingit laadi kasvuni jõuavad vähemalt pooled traumeeritud inimestest. Suurem tõenäosus edasi liikumiseks on naistel, avatud ellusuhtumisega inimestel ja neil, kelle põhiline trauma on kogetud täiskasvanueas. Oluline on seejuures asjaolu, et tajutav ja tegelik kasv ei pruugi olla kooskõlas - inimesed ise võivad oma kasvu üle- või alahinnata.

Traumajärgset kasvu võib takistada liigne suunatus ootuste täitmisele. Mõnikord loob traumeeritu ise ootused, kuhu ja millise ajaga ta jõudma peab, teinekord esitavad ootusi aga traumeeritu lähedased. Samuti võivad ootused tulla inimeste peale seoses sellega, et hakatakse end üle siduma mingit laadi mõttemaailmaga, kus on kindlalt fikseeritud ajalised või kirjelduslikud kriteeriumid. Oluline on meeles pidada, et kasvuteekond on siiski individuaalne. Ükskõik milliseid teooriad õppida või milliseid abistamise võimalusi kasutada, peab meeles pidama, et pole olemas kahte identset teekonda ega saa olla kahte identset lõppeesmärki traumast taastumisel.

Traumajärgse kasvu positiivsete omaduste kõrval on olemas ka vähem rõõmustavad ilmingud. Need ei tähenda seda, et inimene poleks kasvuteekonnal või kasvu kogenud. Mõningatel juhtudel käivad traumajärgne stressi sümptomite esinemine ja kasvu kogemine paralleelselt, nimetatakse posttraumaatilise kasvu paradoksiks. Mõningad uuringud on viidanud sellele, et tugevamate traumasümptomite puhul võivad olla ka kasvu tunnused tugevamad.

Traumajärgsel taastumisel võivad inimesel esineda koos positiivsete muutustega näiteks kõrgem emotsionaalne tundlikkus ning tugev väsimus. Paljude jaoks on aga traumajärgse kasvu ehmatavaim tulemus spetsiifilist laadi üksildus - sisemise kasvu läbinud traumeeritu maailmas on ahenenud nende inimeste hulk, kes on võimelised muutunud inimest mõistma ja temaga samastuma. Sellistel puhkudel võib saada väga oluliseks traumateadlike inimeste olemasolu - nad ei saa küll seda üksindust täielikult eemaldada, kuid saavad anda sobivaid signaale enda olemasolust, toetada kasvu jätkumist ning oskavad hoiduda sellest, et omalt poolt inimest uuesti emotsionaalselt alla tõmmata. Nii saab inimesele normaliseerida, et taoline tunne on loomulik, kui on toimunud sügavad muutused, mis võivad välja viia eksistentsiaalse tasandini. Võimalik, et sellelt baasilt ei suudeta enam suhestuda samade inimestega, kes kuulusid inimese ellu varemalt või on senised suhted muutunud - näiteks võib olla traumajärgse kasvuga inimene tugevam enda õiguste eest seismisel ja tervete piiride seadmisel. Teisalt on võimalik, et kogetakse varasemast sügavamaid ühendusi endiste tuttavatega või luuakse need hoopis uute inimestega, kes ellu saabuvad.

Autor Kaili Särg